kolmapäev, 28. veebruar 2007

4.

Võimsa viisiku seiklustest Sabinanigos.
Helene käe läbi:



Selliseid inimesi võib kohalikes bussides kohata :



Ja mis see viimane märk selle bussiaknasildil ikkagi tähendab?

3.




See sai vist veits loetamatu,ehk kunagi tegelen veel..

pühapäev, 25. veebruar 2007

2.


.....loobitud, aga ise ta enda magamiskotti välja otsida ei suvatsenud. Maria lahendas probleemi....(sest seda ei näe)



Seal me ööbisime

1.

See lubatud traktoristide väljasõit

ehk

teisipäev, 13. veebruar 2007


Kolm kuud juba selline vaade

neljapäev, 8. veebruar 2007

Tartus on ilus, külm, aga ilus!


Ebanormaalselt ilus ilm

Ebanormaalselt sinine taevas

Ebanormaalselt lahe Mäe-tänava trepp

Kui mul oleks kass siis ta nimi oleks Kiiiiisu.

Palun joonistage mulle poollõpmatu joon.

A ja seda kaa, et esimest korda ma sain oma pea Ringi suursugustesse ruumidesse toppida. Triinul oli vaja sealt suuski tuua (matkasuusad on gedad: mingid 2x raskemad ja suuremad kui tavalised). St tal oli vaja neid sealt kolm paari tuua. Igatahes on trepp, selline puust ja keerdus ja loksuv ja katki ja pime ( ehk keegi veel mäletab Nikolai ja Anna lugu Karepa majas) ja siis on ruum, kolaga kaetud, venekeelsed biogeo raamatud seinal riiulis, suusad seina ääres, kidra nurgas madratsid põrandal ja seintel. Ja ukse kõrval oli väike ümbrik, seal oli veel väiksemalt kirjas:" Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering". Kõik oli hoopis teistsugune ja väga palju imelikum ja huvitavam, kui ma oskasin ette kujutada. Pärast läksime T-ga Zavoodi aega parajaks tegema. Siis viis ta ühe suusa tagasi. Alustasime rännakut rongijaama. T oli väga armastusväärselt minu soojendamise eesmärgil nõus mulle oma ca 30 kilost kotti kanda andma+ midugi suusad. Kahtlane vaatepilt olime vist. Erm-i eest jaama ma liikusin suuskadel- sidemerihmade ja keppide olemasolematus polnud takistuseks. Tuli selline tunne, et tahaks ise ka matkale. Triinu jätsin pärast varbamängu lõpetamist ikka viimaseks 15 minutiks üksi jaama. NIII külm hakkas lihtsalt. Vot tak.

Ja siis mind valdab veel kurbus nende inimeste pärast, kes kunagi olid ja keda enam ei ole, kuigi nad on tegelikult kuskil olemas. Ma tean, et see on minu süü tegelikult. Ja rõõmu nende pärast, kes on alati olemas olnud ja olen neile tänulik.

kolks, ma lõpetan selle roosa jama ära ja blogger on loll, st see siin oli mõni päev tagasi juba